“The Total German Shepherd Dog”; Fred Lanting. Raamatut peetakse üheks paremaks SLK tõugu käsitlevaks väljaandeks.

KOKKUVÕTE PUUSALIIGESE DÜSPLAASIA PÕHJUSTEST

FRED LANTING

Alljärgnev artikkel on kirjutatud vastusena artiklile, mis väidab, et SLK   tõu puhul põhjustab puusaliigese düsplaasiat toitumine.

Alati leidub neid, kes mässavad tõendusmaterjali vastu ning valivad erandi, millele vastupidine teooria rajada. Nagu ususektid, kes võtavad piibli salmi, tõlgendavad seda vääriti või tõlgivad valesti ning ehitavad sellele kogu oma religiooni. Nad keeravad Egiptuse püramiidi kummuli selle teravale tipule ja balanseerivad siis sellel konstruktsioonil, kuni see lõpuks kokku kukub.

Iga teadlase hukatuseks on anekdootlike ettekannete rohkus, mis ilmuvad pimedas äkitselt ja ootamatult nagu seened. Üks selline ettekanne (ilma teadusliku tõestuseta) ilmus Norras 1990ndate aastate alguses ning väitis, et viie tõu (kuid mitte kahe teise tõu) puhul tekkis puusaliigese düsplaasia suurema tõenäosusega kutsikatel, kes kasvasid üles sügisel ja talvel. Nii nagu teisteski amatöörlikes vaatlustes, püstitati küsimusi treeningu ja päikesevalguse (D-vitamiin) rolli kohta.

Enamik katseid omistada süü puusaliigese düsplaasia põhjustamises keskkondlikele teguritele keskenduvad tõesti toitumisele ja treeningule. Kuigi me ei pea kõiki naeruväärseid väiteid kõrvale heitma, peame me tõelise teadmise saavutamiseks panema siiski panused ka korratavatele, kontrollitud uuringutele.

Inimesed, kes on müünud kutsikaid kas garantii ja/või tingimustega või ilma, on enda müüdud kutsikatel puusaliigese düsplaasia ilmnemises süüdistanud koeratoidu kaubamärki, pinda (kõva või pehmet), millel kutsikad kasvasid, jm. Nendel põhjendustel, mida inimesed kasutavad defektsete “toodete” välja vabandamiseks, puudub teaduslik alus.

Teisest küljest leidub rikkalikult kinnitust faktile, et geneetilise eelsoodumusega koera ületoitmine ja kiirem kasvutempo põhjustavad raskekujulisema ja varasema algusega puusaliigese düsplaasia kui seda teeks piirangutega toitmine. Minu puusaliigese düsplaasiat puudutava raamatu uus ümbertöötlus (vt. foto allpool) käsitleb seda teemat peensusteni. Kuigi mõned on väitnud, et “sügava atsetaabuli ehk puusanapi” säilitamiseks on vajalik treening, puuduvad samas kontrollitud uuringud, mis seda väidet toetaksid.

On “rahvatarkus”, et noortel koertel, keda on hoitud saledatena ning keda on sagedasti treenitud (näiteks schutzhund’ks või politseitööks), on puusa laiendatud vaated   röntgenpiltidel (hip-extended radiographs) vähem lõdvad puusaliigesed kui neil koertel, kes on elanud rahulikumat elu. Aga rõhutav röntgenuuring (stress radiography) näitab igat liigese lõtvust. Lihastoonus võib liigese tugevusele positiivselt mõjuda, kuid seda ainult nii kaua, kui jätkatakse regulaarset treeningut. Samas ei oma see aga mingit mõju geenidele. Mis tähendab, et luustiku täieliku luustumiseni saledana hoitud koera kasutamine aretuses on sama ohtlik kui tema pesakonnakaaslase kasutamine, kes enamuse oma kasvuajast diivanil lesides mööda saatis.

Geenid, toitumine ja vastuväited

2000nda aasta lõpus ilmus põrandaaluses ajakirjanduses, peamiselt Internetis ja e-posti arutelugruppides, artikkel pealkirjaga “Aastatuhande eksimus loomaarstiteaduses” (“The Error of the Millennium in Veterinary Medicine”), mis oli jätk “ülevaate”-brožüürile “Kolmekümne-aastane sõda” (“The Thirty Years’ War”).

Seda artiklit ei avaldatud üheski tõelises ajakirjas või nädalalehes, kuna selle oletus oli nii meeletu ja mõttetu. See meenutas mulle sama kümnendi haiget väidet, et natsiholokausti pole kunagi olnudki. Mõistagi leidub ajaloost rohkelt näiteid, kuidas valet võetakse tõe pähe ning teatud avastused surutakse pikkadeks aastateks maha,   kuni keegi teine nende kehtivust tõestab.

Näiteks väitis austraalia teadlane nimega Barry Marshall, et maohaavu põhjustavad bakterid. Ta isegi tõestas seda: ta neelas alla pisikud, tal tekkisid maohaavad ning ta ravis need antibiootikumidega terveks. Samas korrutasid õpikud endiselt, et maohaavade tekke “riskifaktoriteks” on suitsetamine, alkohol, stress ja geenid. Me teame nüüd, et tuberkuloos ja seedehaavandid on nakkushaigused, nagu ajalehe Newsweek 2000nda aasta 27. novembri numbris raamatu “Katkuaeg” (“Plague Time”) ülevaates teatati. Samas raamatus raamatus esitas Amherst’i bioloog Paul Ewald sama revolutsioonilise idee, et parasiit-batsillid põhjustavad mitmeid Alzheimer’i tõve, südamehaiguste, vähi, psüühikahäirete jm vorme.

Kuid erandist ei saa reeglit. Vähese tõe taga võib peituda palju valet: kui vaataja tahab näha vaid sädelevat kesta, siis on see ka kõik, mida ta näeb. Käesoleva ketserluse (et puusaliigese düsplaasiat ei põhjusta mitte geenid, vaid toitumine) autorid esitavad sama palju vääraid väiteid nagu düsplaasia ennetamiseks ja raviks C-vitamiini tarnija. Selle käigus nad hüpoteesivad (tegelikult fabritseerivad) hiiglaslikku vandenõu-draamat, milles kurikaelteks on “koerte aretusega tegelevad assotsiatsioonid Ameerika Ühendriikides, Ühendatud Kuningriigis, Prantsusmaal ja Saksamaal, [kes] arendasid välja röntgenuuringud”.

Nad väidavad, et katsed valikulise aretuse kaudu puusaliigese düsplaasiat kõrvaldada on kolm aastakümmet “ebaõnnestunud” ning teevad sellest ebaloogilise järelduse, et just see on põhjus, miks puusaliigese düsplaasia esinemissagedus “püsib umbes 60-65 % juures”. Iseennast oma raamatus tsiteerides, esitavad loomaarst Torel ja ajakirjanik Kammerer hämmastavaid ekslikke väiteid nagu “aretusprogrammid… ei suuda läbi viia fundamentaalseid parandusi… sest koerte puusaliigese düsplaasia pole pärilik ning olemasolevad koeratoidud… on tegelikult koerte puusaliigese düsplaasia algne põhjus.”

Nende väidete naeruväärsus saab selgeks, kui küsida endalt, miks minu ja paljude teiste valikulise aretuse tulemusena sündinud koerad pole küllusliku abi või piiratud toitumisega (vahet pole) rikutud. Miks inglise hurtadel ei kujune välja puusaliigese düsplaasiat, kuigi nad söövad samades vahekordades nagu clumberspanjelidki? Miks on mõned meist, kes kasutavad valikulist aretust, on edukad,   samas kui teised, kes seda ei tee, ebaõnnestuvad korduvalt, kuigi me kõik toidame oma koeri praktiliselt samade kaubanduslike toodetega?

Vandenõuteooria sisaldab süüdistusi, et Saksamaa rahvuslik kõikide tõugude klubi, loomaarstide assotsiatsioon ning kirjastajate ja raamatumüüjate assotsiatsioon tegid “kohtunike hulgas toimunud lavataguste manipulatsioonide” toel kokkumängu, et “erapoolikud ja eelarvamustest mõjutatud” kohtud keelaksid Torel-Kammerer’i raamatu.

Saksa Loomaarstide Assotsiatsiooni (Verband für das Deutsche Hundewesen ehk VDH) ja juhtivaid kirjastajaid süüdistatakse “kelmuses, ebaõiglases konkurentsis (?) ning aktiivse ja passiivse altkäemaksu pakkumise kaudu korruptsioonis.” Professor Beuing’i juhitud Zuchtwert’i (aretusväärtuse) süsteemi nimetatakse “kasumliku petturluse vormiks.” Kogu mitmeid lehekülgi kestva solvava ja ahistava kriitika ümberlükkamiseks kuluks liiga palju täiendavaid lehekülgi, kuid olgu öeldud, et selles teoses on rohkem auke kui šveitsi juustus.

Kokkuvõte

PUUSALIIGESE DÜSPLAASIA JA TEISTE ORTOPEEDILISTE HAIGUSTE PEAMISEKS PÕHJUSEKS ON PIISAV KOGUS GEENE, MIS KOOSTOIMES PÕHJUSTAVAD SEISUNDI JA SÜMPTOMID. Kuna spetsiifiliste geenide tuvastamine on äärmiselt kallis ja keeruline isegi tänapäeva genoomi kaardistamise ajastul, on mugavam “põhjustest”, etioloogiast või patogeneesist (need kõik tähendavad enam-vähem sama asja) rääkides, keskenduda sekundaarsetele põhjustele. Nendeks võivad olla sügav või pindmine puusanapp, nõrgad lihased ja sidemed, luude kasvukiirus vs lihaste kasvukiirus, sünoviaalvedeliku ehk liigesevõide hälbed jt omadused, mida on võimalik varakult avastada, kuid tuleb meeles pidada, et neid põhjustavad omakorda omad “halvad geenid”. Ükskõik kui palju sa nende tegurite rolli uurimist ka ei toetaks, pead sa ikkagi rakendama tõhusat geneetikat, kui soovid oma kennelis või tõus edu saavutada.

Näiteks ütleb dr. Lust Cornell’st otse välja: “KOERTE PUUSALIIGESE DÜSPLAASIA ON PÄRILIK HAIGUS.” Selles lihtsas ja lühikeses tõeavalduses on kokku võetud paljude erinevate riikide sadade pühendunud teadlaste parim töö. Ilustamata, jõuline ja otsekohene – see ütleb kõik.

“Canine Hip Dysplasia and Other Orthopedic Disorders”

Fred Lanting, puusaliigese düsplaasiat käsitleva raamatu autor ja selle teema ülemaailmne loengupidaja, töötab raamatu olulisel määral laiendatud versiooni kallal.

Tõlge: Merlin Kanter