Toas või õues?

Paljud koeraomanikud usuvad, et koerad on lemmikloomad, kelle koht on raudselt õues, mitte toas. Teised on jälle seda meelt, et koerad (olenemata tõust ja suurusest) on õnnelikumad, kui saavad (kas enamuse ajast või vahetevahel) olla siseruumides koos inimnestega, oma „karjaliikmetega”. Koerad on sotsiaalsed olendid nagu meiegi, nii toa- kui õuekoerad vajavad suhtlemist.

Füüsiline vorm

Paljud usuvad, et koer peab olema  õues, sest seal vabalt ringi liikudes saab ta vajalikku füüsilist koormust. Tõsiasi on siiski, et enamik koeri ei „treeni” ennast üksinda aias olles. Põhiliselt lamavad nad näiteks ukse juures, oodates, millel „karjaliikmed” välja tulevad ja nendega heaks arvavad tegeleda. Muidugi vajavad koerad iga päev liikumist, aga parim viis selle tagamiseks on jalutuskäigud või mängud aias KOOS peremehega.

Sotsialiseerimine

Koerad vajavad inimestega koosolemist, et õppida karjakäitumise reegleid, mida aktsepteerib inimühiskond. Koerad, kes veedavad enamuse ajast väljaspool eluruume (kas üksinda või teiste koerte seltskonnas), võivad muutuda inimeste hulka sattudes kartlikuks, agressiivseks või hüperaktiivseks. Nad ei ole õppinud, kuidas inimkarjas käituda.

Turvalisus

Aed koera territooriumi ümber peab olema kindel ja tugev. Tuleb jälgida, et möödakäijad või naabrid koera ei tülitaks. Räägi heatahtlike naabritädidega läbi ka võimalikud maiuseandmised läbi aia – sina kui koeraomanik otsustad, kas maius on lubatud või ei. Võimalikud on ka koerte vargused, siin on abi naabrivalvest.

Käitumisprobleemid

Koerad, kes peavad üksinde veetma pikki perioode, kannatavad üksilduse ja frustatsiooni all. Nad võivad lakkamatult haukuda, mis omakorda tekitab probleeme naabritega. Igavlev koer hakkab endale ise tegevust otsima, milleks võib olla põõsaste väljajuurimine, aukude kaevamine, aia lammutamine jne.

Agressiivsus

Koerad, kes elavad toas, on nö lähedasemas füüsilises kontaktis omanikuga ja seetõttu võivad olla võõraste vastu sallimatumad. Teisalt - koerad, kes elavad õues, on kaitsvamad oma territooriumi suhtes. Samas, kui neil jääb puudu inimkontaktist, võib õuekoertel olla kalduvus neile vähestki tähelepanu osutavate võõrastega sõbruneda.

Kutsikad

Inimesed, kelle tööpäevad on pikad, jätavad kutsika tihtipeale (üksinda) aeda, et vältida pissiloike ja muid pahandusi siseruumides. See ei ole õige – isegi kui on võimalus kutsikas õue jätta, ei tohiks koer selles vanuses pikalt üksinda olla. Sotsialiseerimine ja kontakt inimesega on kutsikapõlves eriti tähtis. Ka on kutsikad täiskasvanud koertest palju vastuvõtlikumad ekstreemsetele kliimatingimustele, nagu liiga kuum või liiga külm ilm. Kui sa tead, et oled sunnitud pidevalt kodunt ära olema üle viie tunni järjest ja majapidamises pole kedagi, kes kutsikat sinu äraolekul hooldaks, siis pole koera võtmine parim mõte. Koer on karjaloom, pidev pikaajaline üksiolemine ei ole talle normaalne.

Moodsad ajad

Nii mõnedki meist kasutavad väljendit „vanasti elasid koerad õues ja häda polnud midagi”.
Kuid – vanasti olid pered suuremad, keegi liikus ikka aias. Naised olid kodused, kasvõi pereema pesuriputamine või peenarderohimine oli koerale vahelduseks. Lapsed veetsid rohkem aega õues, mitte arvuti taga. Tüüpiline tänapäeva pere on õhtul teleri ees ja koer on kahjuks üksinda õues.

Kui su koer elab õues, pead talle võimaldama järgmist: 

- korralik, tuultpidav, soojustatud kuut
- suvisel ajal võimalus päikese eest varjuda
- värske vesi iga päev; talvel jälgi, et vesi poleks külmunud
- igapäevane „mänguaeg” peremehega
- igapäevane jalutuskäik
- korralik aed, kust koer üle ega alt ei pääse
- mänguasjad, millega koer saab aega veeta
- ka õues elavad koerad peavad õppima, kuidas käituda siseruumides
- enamik (saksa lamba)koeri naudib väljas elamist. Kuid see peab olema balansseeritud „kvaliteetajaga”, mida koer saab koos peremehe ja teiste kahejalgsete „karjaliikmetega” veeta.