Inimene, vabasta verekoer enda sees - aja jälge!

PAREMAL: näide sellest, kuidas inimene on püsinud jäljel, mille lõhnaallikaks on šokolaadiessents
VASAKUL: näide koera jäljelpüsimisest (lõhnaallikaks mööda põldu veetud faasan)
Foto: Jess Porter

Värske teave California Ülikoolist Berkeley’s

Jess Porter, Noam Sobel ja nende kolleegid testisid 32 inimest - kas ja kuidas on need võimelised ajama 10 meetrist jälge, mille lõhnaallikaks on šokolaadiessents. Jälg oli maha pandud rohupõllule. Kaks kolmandikku testitavatest olid võimelised jälje lõpuni ajama.

Seejärel tegid mõningad testis osalejad „jäljetrenni”. Treeniti kolm päeva, kolm korda päevas. Treeningute edenedes olid testitavad võimelised paremini jälge ajama kui trenne alustades, jäljeajamise kiirus kasvas kahekordseks.

„Kui inimesed taipasid, et nad on võimelised jälge ajama, siis tundus, et nad arendasid välja tehnika, kuidas jäljelpüsimiseks  pead (ja nina) edasi-tagasi liigutada, et „korjata” lõhna üles võimalikult efektiivselt”, ütleb Jess Porter.

Vali, kumba ninasõõret kasutad!

Uuring toob esile uusi aspekte imetajate lõhnatajus. Aistinguid uurivad bioloogid on pikalt vaielnud selle üle, kas imetajad kasutavad erinevaid ninasõõrmeid, saamaks teada, kust lõhn tuleb - samal viisil nagu nad kasutavad pead pöörates vasakut ja paremat kõrva.

Siiani on arvatud, et imetajate ninasõõrmed asetsevad selleks liiga lähestikku, et „stereolõhna” püüda.

Jess Porteri uurimisrühm jõudis järeldusele, et erinevad ninasõõrmed hingavad tõepoolest „erinevat” õhku, teiste sõnadega – hingavad   õhku mittekattuvatest ruumiosadest.
Testis osalejad ajasid jälge kehvemini, kui üks nende ninasõõrmetest oli suletud või kui nad kandsid abivahendit, mis nö. ühendas erinevatest ninasõõrmetest sissehingatava õhu.

Nüüd, kui on selgunud, et inimene võib hõlpsasti nina abil jälge ajada, on põhiprobleemiks, kuidas liikuda jäljel kiiresti. Roomamine ehk neljakäpukil olek on inimese jaoks ebamugav liikumisviis. Uurimisrühm plaanib järgmiseks asuda selgitama, milline on inimese jäljeajamisvõime seisvas asendis.

Detsember 2006, NewScientist uudistekeskus