Allolev tekst ilmus ajakirjas Saksa Lambakoer 4/2005, pärast seda, kui hulk koerasportlasi oli käinud vaatamas 2005.a. WUSV'i MMi Prantsusmaal, Haguenaus.
Nüüd, mil 2006.a. MMile on osalema minemas esimesed Eesti koerasportlased, on toonaseid mõtteid üpris huvitav lugeda!

Toimetaja Epp Maltis kirjutas 2005.a. detsembris:
"Eestis kogub WUSVi MMi teema üha enam tuure. Koeraspordiüldsus arutab Eesti meeskonna MMile saatmist kui reaalset võimalust! Mis siis nüüd äkki juhtunud on?!

Teame ju, et kõrget taset (tervikuna kindlalt töötavat võistluspaari) meil hetkel välja panna pole. Kuid juhuks, kui lugeja pole märganud - kõikide spordialade maailmameistrivõistlustel võistlevad erineva tasemega sportlased. Läheks keeruliseks, kui pjedestaali kõrgeimale astmele peaks kümneid osalejaid üksteise kukile mahutama, või kuidas?!

Olen kuulnud räägitavat, et peale aastatetagust MMi vaatamas käimist on mõnigi kohalik koolitaja „maa peale” tagasi tulnud ja aru saanud, et sinna niipea asja pole. Võib – olla olen ma väheke „kiiksuga” (kindlasti, ütlete teie:), aga minu jalad tõmbas MMil nähtu – kogetu maa küljest lahti. Lahti sellest „oh mis nüüd meie” mentaliteedist.
Ei pea jalgratast leiutama – meenutame soome koerasportlaste teed tippu või vaatame norrakaid, selle aasta MMi üllatajaid, oma meeskondliku kolmanda kohaga.
NO GUTS, NO GLORY – kõlab norrakate MM tiimi moto. Eesti keeli: julge hundi rind on rasvane! Jänes kaarte ei mängi! Parem varblane peos...jne.

Hoidke nüüd toolist kinni, et mitte maha kukkuda - jah, ma tahan MMil osaleda, kui koera vähegi „töökorda” saan ja seda ka võistlustel tõestada suudan. Ei, ma ei unista pjedestaalile pääsemisest. Jah, ma arvan, et MMil isegi saja kahekümnes olla on suur asi. Juba MMil tulemust saada (näituseliini koeraga) oleks minu jaoks suur asi!
Räägin siinkohal enda eest. Näiteks Tõnisel, kes vaikselt, kuid sihipäraselt töötab, et MMile pääseda, on kindlasti tükk maad kõrgemad sihid. Samuti mõnelgi teisel. Ja õigusega.

Aga millise teretulnud entusiasmi vallandas – nagu paisu tagant - paari amatöörkoerasportlase julge väljaütlemine – tahame MMil osaleda! Kui minusugused ka MMile ei pääse (koera mitteküllaldased eeldused ja ettevalmistus, omaenda laiskus või oskamatus), siis oleme vähemasti veerema lükanud kivi, mida on tänaseks juba võimatu peatada ja mis kiirendab Eesti koeraspordi astumist maailmaareenile. Ambitsioone meil, nagu näha, on.

Juhtusin EKL KKK foorumist lugema järgmist mõtteavaldust:
„Kui räägitakse WUSVi MMist , ei tohi unustada, et see on tipptasemel koerasport, analoogne inimeste olümpiamängudele. Selleks, et sinna jõuda, peavad olema täidetud vähemalt järgmised tingimused: kõrge talent koerakoolituses ning kõrge koeramaterjali kvaliteet.”
Kirjutaja eksib.
Esmaseks tingimuseks, mis koeraspordi MMile jõudmiseks täidetud peab olema, on tulemus IPO kolmandas astmes kõnesoleva MMi toimumisaastal. Iga osalejamaa otsustab iseseisvalt, kuidas valida WUSVi või FCI MMi meeskond. Maailmapraktika on, et konkurentsi puhul pääsevad MMi meeskonda võistluspaarid, kelle punktisummad valikvõistlustel kõrgemad. Nii lihtne see ongi. Antud kontekstis tõestavad koolitaja talenti ning koeramaterjali kvaliteeti vaid kuivad numbrid võistlusraamatus.

Ka olümpiamängudele, millega kirjutaja koeraspordi MM-e võrdleb, viivad teatavasti kvalifikatsioonivõistlused, kahjuks mitte alati sportlase võimed, spordivarustuse firmamärk või eelmiste hooaegade saavutused. Loomulikult on eelloetletutest tohutult abi tippvõistlusele pääsemiseks, aga (selles kogu mängu ilu muide seisnebki) ainuüksi neist ei piisa.
Kui palju häid sportlasi jääb igal aastal OM ukse taha seetõttu, et vorm pole hetkel piisavalt hea, või siis lihtsalt pole seekord õnne.

Niisiis, sõbrad: WUSVi või FCI MMile viivad reaalsed tulemused, mitte verbaalne jõukatsumine foorumites. Seni, kuni oma võimeid ainult sõnades tõestada oskame, on MMi uks meile kinni. Korralikud punktid IPO kolmandas astmes – muud pole ju vajagi:) Aga nende saavutamine sõltub juba igaühest endast.

Olgu selleks vaja lisateadmisi, usinamat harjutamist, uut koera, rohkem enesekindlust – mida iganes. Eesmärk pühendab abinõu!


Selline see kirjutis siis oli. Täna kordaks veelkord järgnevat lõiku:
"Millise teretulnud entusiasmi vallandas – nagu paisu tagant - paari amatöörkoerasportlase julge väljaütlemine – tahame MMil osaleda! Kui minusugused ka MMile ei pääse, siis oleme vähemasti veerema lükanud kivi, mida on tänaseks juba võimatu peatada ja mis kiirendab Eesti koeraspordi astumist maailmaareenile."

Tõsi ta on: tänaseks on kivi täie hooga veerema lükatud - Eesti Saksa Lambakoerte IPO Meistrivõistlustel osales 17!!! võistlejat, neist tervelt 8 kolmandas astmes, mille tulemuste põhjal MMile kvalifitseeruti. Tänaseks on unistusest saanud reaalsus: kaks Eesti koerasportlast sõidavad oktoobris MMile võistlema (lisaks mitukümmend koerasportlast neid toetama ja kaasa elama!)

Pöidlad pihku ning edu Tõnisele ja Enele!!!
Nemad on esimesed igal juhul, milliseks ka ei kujuneks MMil saavutatud tulemus. Esimesed Eesti võistlejad WUSVi MMil!

Epp Maltis