Intervjuu annab Eesti Saksa Lambakoerte 2010. aasta PJK meistritiitli võitja Maire Õunmaa.

1. Kas ja kui palju oli Eesti Saksa Lambakoerte 2010. aasta PJK meistritiitli võidus tööd ja kui palju võistlusõnne?

Eks õnne oli meil võistlusjärjekorra loosis küll, aga tööd on ka väga palju tehtud. Valmistusime võistlusteks põhjalikult. Kahjuks tuleb ikka mõni olukord üllatusena, seekord siis ülitugev tuul. Siinkohal müts maha Ljuba ja Lordi ees, kes jäljel sellistes oludes super soorituse tegid. Kuna peale jälge oli selge palju koeri auhinnalistele kohtadele võistlevad, siis ei julgenud ma unistadagi, et meie nende seas oleksime. Ma lootsin võistluse tulemusega "hea" lõpetada, et saaksime kaua loodetud PJK CH tiitli kätte.

2. Kas võit tuli kergelt?

Kindlasti ei tulnud võit kergelt, sest vastasteks olid kogenud koerad ning koerajuhid.

3. Kas ja kuivõrd uskusid meistritiitli võitu enne sooritust?

Ausalt öeldes ei mõelnud ma üldse enne võistlust selle tiitli saamisele ,sest registreerunud koerte arv oli päris suur ja tundus suhteliselt võimatu, et just meie selle tiitli võiksime võita.

4. Mis on teie edu saladus?

Edu saladuseks pean ma Diffany stabiilseid sooritusi. Kuigi vahel trennis tundub, et tal ei ole hetkel hea vorm, siis võistlustel suudab ta mind ikka üllatada. Juhtudel, kui mu enda närvid alt ei vea, on meil ikka tulemused tulnud.

5. Oled koeraspordiga tegelenud neli aastat. Kas Margman Diffany on sinu esimene koer?

Jah, Diffany on minu esimene oma koer. Kokkupuude koertega on mul küll eluaeg olnud, sest mu emal on kennel, kus kasvavad nii vene kui ka pärsia hurdad. Saksa lambakoer sai aga valitud sellepärast, et see tõug on mulle alati tundunud targa ja mõtlemisvõimelisena.

6. Sa oled lisaks oma koera treenimisele ka SK liikumisjuht, ringikorraldaja ja mitteametlik kohtunik ning Ipsoni klubi kutsikate SK ja KK treener. Kas ja kuhu plaanid edasi?

See on nagu iga alaga - kui huvi on, siis ikka koolitad ennast, et asjadega kursis olla. Olen võimaluste piires ennast ikka ja jälle täiendanud. Liikumisjuhi kursused sai läbitud just selle mõttega, et sõnakuulelikkuse alast rohkem teada. Kutsikate koolitus on mulle väga suur väljakutse. Samas väga arendav ja õppima innustav, et leida iga koera puhul just see õige lähenemisviis. Katsun samas vaimus jätkata. Praegu mingeid kindlaid plaane pole paika pannud.

7. Oled Margman Diffanyga saavutanud KK-3, BH, PJK-3, FH1, RH F-A ja SK Võitja klassi tulemused. Milline ala sulle neist kõige enam meeldib ja miks?

Võib-olla just sellepärast mul ongi tulemused nii erinevatelt aladelt, et ei tekiks rutiini ja oleks uusi asju, mida juurde õppida. Igal alal on oma võlu. Pääste on nendest siiski kõige mitmekülgsem. Seal saab nii osavust, kuulekust kui ka metsaotsingut või jälge harrastada. Ning loomulikult muudavad selle ala treenimise huvitavaks ja nauditavaks need inimesed, kes seal trennis koos käivad. Fakt, et seda ala harrastades, võid kellegi elu päästa on iseenesest väga suur motivaator. Siinkohal tänan oma trennikaaslasi!

8. Milline koer on Margman Diffany? Mis on tema tugevad ja nõrgad küljed? Mis sulle tema juures kõige rohkem meeldib?

Diffany oli algselt võetud kodukoeraks ja need nõudmised, mida sai seatud teda võttes, on ta kuhjaga ületanud. Ta on väga mugav koer pidada - ei tee iial pahandust ja on sõbraks kogu perele. Ma ei tahaks tema miinuseid esile tuua. See on rohkem minu "kiiks",et tahan koeraspordis veel ja veel rohkem saavutada. Aga au Diffanyle, kes on nõus minuga koostööd tegema. Kuigi spordis ei tule väga rahulik loomus kasuks, siis tema juures see mulle just meeldibki, et ta enne mõtleb ja siis alles teeb.

9. Sul on kodus kasvamas ka peatselt aastaseks saav Margman Yamaica. Mida sa temaga teed ja millised plaanid sul temaga on?

Treenin temaga natuke kuulekust, kaitset ja tasapisi jälge ka. Võtan osa ka päästetrennidest ning oleme osalenud edukalt juba kolmel näitusel. Unistus on IPO-s võistelda, aga ei ole välistatud ka teised alad. Temaga võtan ma koolitamist tunduvalt rahulikumalt kui Diffanyga ning loodan, et ehk ei lähe midagi väga untsu.

10. Sinu mõlemad koerad on emased, näituseliinist ja pärit Margman kennelist. Millest tulenevad sinu eelistused?

Kunagi, kui ma hakkasin endale saksa lambakoera võtma, siis kirjutasin mitmesse kennelisse ja Margit Kuusman oli just see, kes mulle kiiresti vastas ja oma kenneli kutsikaid pakkus. Mul ei ole tulnud oma valikut kahetseda - sain endale terve ja toreda sõbra. Meil on kasvatajaga head suhted ning näitustel on ta alati abiks nii händleri kui ka hea nõuandjana. Ilmselt see kõik kokku on viinud selleni, et ma oma teise koera samuti just Margman kennelist võtsin.

Võibolla ma kunagi mõtlen ka sellepeale, et endale isane koer võtta, aga siiani on mulle emased sümpaatsemad tundunud. Või on mul hoopis väike hirm, et äkki ma ei saa isasega hakkama.

11. Kas näeme Sind tuleval aastal Eesti Saksa Lambakoerte 2011. aasta PJK meistrivõistlustel saadud tiitlit kaitsmas?

Kindlasti ei jää Diffany "koju kotile" puhkama ja me töötame ka järgmisel aastal selle nimel, et seda tiitlit kaitsta.

12. Mida soovid tulevikuplaanide kohta veel lisada?

Meil on veel FH2 tulemus puudu ja päästes on ka kuhu pürgida. Seega töötame nende tulemuste nimel. Minu jaoks on väga motiveeriv uuesti ja uuesti võistlustele välja tulla, kui sõbranna Monika Rusing oma koera Brigitta kuskile võistlustele kirja on pannud. Ega me siis ka kehvemad olla ei saa! Väike mõõduvõtt käib ju asja juurde. Suured tänud talle mind tagant utsitamast!

13. Mida soovid öelda toetajatele ja võistluskaaslastele?

Ma ei oleks saanud ega saaks selle spordialaga tegeleda, kui minu pere - vanaema, abikaasa Alar ja vanemad lapsed Gerli ja Tauri ei oleks mind aidanud ja oma vaba aega pisikese Hannalore hoidmisele kulutanud. Olen neile selle eest südamest tänulik!

Võistluskaaslastele soovin aga külma närvi ja edukaid sooritusi!

Küsis Merlin Kanter