Intervjuu annab Eesti Saksa Lambakoerte 2009. aasta PJK meistritiitli võitja Kairi Viherpuu.

Kas ja kui palju oli Eesti Saksa Lambakoerte 2009. aasta PJK meistritiitli võidus tööd ja kui palju võistlusõnne?

Ma arvan, et koeraspordis, kus on tegemist ka jäljeosaga, seisneb õnn ilmaoludes - et paduvihm jälge täiesti maha ei peseks ning kohutavat kuumust ei oleks... Selles osas meil õnne oli. Tööd viimasel ajal palju ei olnudki, sest teadmised ja oskused on meil ju mõlemal olemas. Tegeleda oli vaja ainult õige motivatsiooni leidmisega. Ja seda me seekord suutsime.

Kas võit tuli kergelt?

Ma ei mõtle kunagi kohtade peale, vaid mulle lihtsalt meeldib koeraga koostööd teha. Ja kui koerale ka meeldib, siis on see eriti tore! Kuna eelmisel aastal oli meil kuulekuse osas täielik „mõõnaperiood“, siis on mul tõeliselt hea meel, et suutsime sellest edukalt välja tulla. Siinkohal tänud Mari Ojarannale abi eest!

Kas ja kuivõrd uskusid meistritiitli võitu enne sooritust?

Meistritiitli peale küll ei osanud mõeldagi. Eesmärgiks oli teha hea ja tore sooritus ning meisritiitel on muidugi väga meeldivaks boonuseks.

Kumb pabistas soorituses rohkem, koer või omanik?

Kuna ainus eesmärk oli teha positiivne kuulekus, siis ei olnudki mingit pinget seekord. Aga tavaliselt olen ainult mina see pabistaja pool ja saan oma rahu tagasi, vaadates kuivõrd rahulik suudab Apollon olla.

Milline koer on Apollon vom Team Endrefalva?

Apollon on küll ääretult rahulik ja tasakaalukas. Kodus on ta täiesti märkamatu. Ma nimetaks teda „puldikoeraks“, kes on ainult siis „olemas“ kui on vaja kuhugi minna või peab midagi tegema. Ta on minul tegelikult juba kolmas sakslane ja ma tõesti ei osanud siiani arvata, et üks loom võiks olla nii rahulik ja märkamatu kui tema.

Mis on teie edu saladus?

Ma arvan, et Apolloni loomupärase tasakaalukuse, tugeva koostöösoovi ja hea närvikava tõttu on meie koolitustulemused tulnud kiiresti ja piisavalt kergesti.

Kas näeme Sind tuleval aastal Eesti Saksa Lambakoerte 2010. aasta PJK meistrivõistlustel saadud tiitlit kaitsmas?

Omal ajal tahtsin ma endale lihtsalt suurt ja ilusat isast saksa lambakoera ja ma ei pea ennast päris koolitajaks. Sellest lähtuvalt ei ole võistlemine omaette eesmärgiks. Ma lihtsalt naudin seda, et mul on võimalus Aplolloniga tegeleda, kas siis näitustel või võistlustel käia. Nii et eks järgmisel aastal vaatame, kuidas tahtmist ja tervist jätkub võistlemiseks.

Mida soovid teie tulevikuplaanide kohta veel lisada?

Selle aasta soov oli FH2 tulemus saada, nii et seda proovime veel. IPO-alaselt vaatame, kuidas meil tahtmist jätkub. Kuigi Aivo Oblika juures trennis käies peavad alati olema mingid kindlad eesmärgid.

Mida soovid öelda oma toetajatele ja võistluskaaslastele?

Kõikidele pöidlahoidjatele kindlasti suured tänud ja erilised tänud muidugi Aivo Oblikale, kes suudab jätkuvalt olla oma heade nõuannetega õigel ajal ja õiges kohas ka võistlustel! Kuna koerasportlasi on Eestis veel üpris vähe, siis julgustaks kõiki uusi ja vanu tegijaid ka võistlustele tulema. Sest ainult seal saab ju kogemusi ja teada oma õiget taset. Ja ega siis need head tulemused ka tulemata jää!

Küsis: Merlin Kanter