Sissejuhatus

Eesti Saksa Lambakoerte Ühing asutati 1993.aastal ja see ühendab tänaseks üle 350 liikme. SLK dateeritud ajalugu Eestis ulatub 1905. aastasse. Nõukogude ajal aretati ja töötati Eestis Ida-Euroopa SLKdega, 1980-ndatel aastatel vallutasid „punased” SLKd ka Eesti.
Enne riiklikku iseseisvuse saabumist võisteldi peamiselt sõjalis-sportlikel koolitusaladel, saavutades NL mastaabis märkimisväärseid tulemusi.
Koerasport tänapäevases mõistes on Eestis alles arengujärgus. Esimesed IPO võistlused leidsid aset 1992. aastal.
Fakt, et Eestis on koerasporti harrastatud peamiselt näituseliini koertega, on ühest küljest tekitanud lõhe meie ja muu maailma koeraspordi taseme vahel, teisalt aga tõstnud Eesti aretuse kvaliteeti koerte paremate tööomaduste näol.

Seda on esile toonud ka maailmanimedega koolitajad, kes Eestit külastanud.
Huvi koeraspordi vastu on viimastel aastatel silmnähtavalt tõusnud. Eestisse on hangitud mitmeid tööliini koeri.
Treenime, õpime, omandama kogemusi, kasutades välisekspertide abi ja nõuandeid. Eesmärgiks – Eesti võistkond WUSVi MMile! Selle eesmärgi loodame üsna varsti ka saavutada, kasutades väliskoolitajate know-how’d ja meie koerajuhtide pühendumust.

Eestlaste invasioon 2005.a. WUSV’i MMile algas esmaspäeva, 3.oktoobri õhtupoolikul

Ei hakka siinkohal lugejaid tüütama kirjeldustega Leedu liikluspolitsei rahateenimisviisidest ega Poola maanteede seisukorrast. Olgu vaid öeldud (koeraspordi termineid kasutades), et rekkajuhtide instinkt tundus eriti Poolas olevat püsivalt kõrgel, mis tähendas suuri kiirusi ja jõhkrat sõidustiili. Sellest hoolimata õnnestus Poola nii minnes kui tulles viperusteta läbida, ja ülejäänud riigid olid selle kõrval lust ja lillepidu.

Võistlusjärjekorra loosimine

toimus sama päeva õhtul – suures lippudega kaunistatud saalis, kõnede ja pidulikkusega. MM kestab 4 päeva, iga võistleja teeb päevas ühe osasoorituse, kõigile jääb ka üks puhkepäev. Loosiga võid saada näiteks kuulekuse hommikul kell 06.00 – nagu juhtus hilisema maailmameistriga. Pole just kõige mugavam aeg, või mis?
Loosimine kestis mitmeid tunde, ikkagi 120 võistlejat. Peale loosimist tegime endale kataloogi põhjal selgeks, kelle ja milliseid sooritusi tahame näha – kelle jälge, kelle kuulekust jne. Süsteem õigustas ennast – nagu pärast selgus, polnud me pea ühestki „paremast palast” ilma jäänud.

Ja siis, 6.oktoobri hommikul, see algas!

Soovin, et suudaksin adekvaatselt kirjeldada Haguenau staadionil ja selle ümber valitsenud õhkkonda ja enda emotsioone. Kardetavasti ei tule ma sellega toime. Kes vähegi koeraspordist huvitub – leidke see aeg ja raha, minge ja vaadake MMi!
Esiteks – te saate kõvasti motivatsiooni oma koera treenimiseks (hoolimata sellest, et olete sunnitud neli päeva hardalt jälgima sooritusi, milleni te ise kardetavasti niipea, halvemal juhul kunagi ei küüni).
Teiseks – te saate neli päeva viibida inimeste keskel, kelle mõtted ja tunded liiguvad teie omadega ühel lainel (enamik koerasportlasi tundusid isegi välimuselt suhteliselt sarnased – pidev viibimine värskes õhus, hea füüsiline vorm ja „karjajuhiseisus” annab neile kõigile mingi imeliselt enesekindla üldmulje).

Järgnevalt erinevaid eredamaid muljeid, kronoloogilisest järjekorrast sõltumatult

WUSVi 2005.a MMi webmasteri, Jean – Jaques Baltzinger’i

kätte jooksevad kõik niidid – virtuaalselt. Ta on seda nägu, et teab ja naudib oma positsiooni. Tema ratastoolile pole kusagile juurdepääsukeeldu. Ilmselge mõnuga kasutab ta oma privilegeeritust kaitsesooritusi jälgides. Neljas varje on tema lemmikkoht. Sageli on lausa hirm – kas koer mahub varjet joostes varje ja ratastooli vahelt läbi?! Mahub.

Publik on ekstravertne,

elatakse kaasa igale osasooritusele. Nägin oma silmaga vähemalt kahte koera, kes edasisaatmisel enne "lama" käsklust end kisast häirida lasid. Plaksutati ka siis, kui kogu kuulekuse – või kaitsesooritus tõsiselt untsu läks. Lohutuseks.

Haruo Masuda kaitsesooritust jälgin peaaegu hingamata.

Ma poleks uskunud, et koer võib NIIMOODI varjeid joosta... Nii tähelepanelikult, nii tihedalt. Masudat tean ammu, sattusin tema intervjuude peale internetis juba siis, kui olin koeraspordis päris „roheline”. Jaapanlaste tagasihoidlikkus ja väljapeetus on nende taset arvestades muljetavaldav.
Masuda saab kaitses 95 punkti. Rahvas buuuab. Miks nii vähe? Ma ei mäleta kahjuks kohtuniku kirjeldust. Kontroll koera üle polnud piisav, ma pakun.

Jäljepõllule viib staadioni väravast buss.

Nii 10 minutit sõitu.
Esimene sooritus, mida bussist välja astudes näen – kõnnib isane, nagu hommikusel jalutuskäigul, nii muuseas nuusutab jälge kah, märkab mahlakat rohututti, huvitub sellest ja TÕSTAB JALGA!! Ma peaaegu et näpistan ennast – olen ma ärkvel? Kus ma olen?? MMil? Või kodupõllul?
Pierre Wahlströmilt kuulen hiljem, et MMil võisteldes võid oma tavapärasest tulemusest rahulikult 10 punkti kohe maha arvestada – nii sinul kui koeral on stress niivõrd suur. Kui tahad 99 punkti sooritust MMil, pead olema treeninud 109 punkti peale:)
Muidugi on ka perfektseid sooritusi. Maailmameister Van Der Berghe, neljanda koha omanik Wallace Payne... Super.

Meil käinud väliskohtunike kiitused jäljetöö kohta ei tundu enam pelgalt viisakusena – jäljes on mõnede meie koerte tase täiesti konkurentsivõimeline.
Kohtuniku kommentaare ja punkte pealtvaatajad kahjuks ei kuule. Punktid pinnib publik võistlejatelt endilt, kui need jäljelt tulevad. Meeleolu on asjatundlik. Kommentaare kuulates saad aru, et ka pealtvaatajad teavad koeraspordist pea kõike – ja nagu meilgi, tihti isegi rohkem kui kohtunik ja võistlejad:)

Kohvi

ohtra koore ja suhkruga kulub mul nagu Eestis, nii ka Prantsusmaal kõvasti. Esimesel päeval satun kohvitelgile, kus teenindav vanem härrasmees suhtleb täitsa vabalt inglise keeles. Seda Haguenaus just eriti tihti ette ei tule:). Algatuseks pean aru andma oma päritolust. Eestist? See on ju seal külmas Põhjas, kus Soomegi, jah?
Õhtuks on mu maitse-eelistused raudselt meeles – kui telgile lähenen, hõigatakse juba kaugelt: I’m sorry, no milk! Mis siis ikka, võtan musta...
Teisel päeval, uskuge või mitte, teadustab kohvihärra, et ta teab Eesti lipuvärve – kontrollin – teabki! Ning kukub mind eksamineerima – mida tähendab must, mida sinine – valgega jään hätta. See paneb ta sõbralikku üleolekut näitama ja väidetavalt ei tohi ma enne järgmise kohvi järele tulla, kui olen oma patriootlikke teadmisi täiendanud:)

Bankett.

Sama saal, kus võistlusnumbreid loositi, on taas puupüsti täis, kuid vahe on riietuses! SV ja WUSVi VIPid loomulikult viimase peal - verista end või püksiviikide vastu - enamik rahvast kenasti keskmiselt sätitud. Ameeriklased ja nende efektsed prouad on nagu stiiliõpikust välja astunud. Ülikonnad, kleidid, kübarad, kontsad. Uhke!
Eestlaste laual on Eesti lipud – milline vahva üllatus! Kujutan ette, kuidas korralduskomitee mööda Haguenaud eksootilise Eesti lippe taga otsis – võistlejamaade hulgas meid ju polnud.
Lauad on lookas, aga koerasport teeb näljaseks, nagu toidukoguste vähenemise põhjal näha. Vihutakse tantsu, eriti hakkajad on VIPid. Meie oleme väljapeetumad, lahkume õigeaegselt (st. mitte viimastena:).

Kuidas soorituseks valmistutakse

Paar korda päevas tekib soov üldisest melust eralduda. Tops kohvi kätte ja staadioni teise otsa tribüünirinnatisele kõõluma.
Siin on rahvast vähem. Värav, kustkaudu võistlejad staadionile sisenevad, käega katsuda.
Ei tee keegi koerte kütmiseks mingit ennenägematut hookuspookust. Nii kaitses kui kuulekuses tõstetakse instinkt korraks üles, siis pannakse koer kuni staadionile sisenemiseni lamama.
Mis silma jääb - enne kaitset käitutakse väga erinevalt. Näiteks ameeriklane Floyd T. ei tee muud, kui võtab koera jube kauaks (pakun, et 3-4 minutiks) kontrolli alla - rastapatsidega must mees seisab liikumatult, vaatab enda ette. Koer tema kõrval, pingul nagu vedru, keskendub kogu selle aja koerajuhile – suu kinni muide.
Staadionil, 1. varje lähedal on suured kergejõustikuvarustuse kastid, nii mõnigi võistleja kaob koos koeraga kümnekonnaks sekundiks nende taha (vaevalt, et soengut kohendama:) – enne, kui kaitseosas keskjoonele tuleb ja käetõstmisega sooritusvalmidusest märku annab.

Maailmameistri Ronnie Van Der Berghe B osa sooritus viimase võistluspäeva varahommikul kell kuus.

Kell on kolmveerand kuus ja staadioni tribüün puupüsti täis. KÕIK on kohal. On väga külm. Kohvijärjekorras seista pole enam aega. NÜÜD. Teadustatakse esimene võistlejatepaar. Mehi ja koeri pole teises staadioniotsas näha, udu on niivõrd tihe. Tribüün hoiab hinge kinni. Kõrval! Van Der Berghe käed käivad väga kõrgelt...selle eest kukub ka ainsad kolm punkti, mis kohtunik maha võtab. Istu! (Kuidas selline välkkiire saavutatakse, käib üle minu mõistuse. Mitte midagi sellist pole keegi nende kolme päeva jooksul siin näidanud).
Peale „istu”t aplausitorm, siis taas hiirvaikus. Lama! Seisa! Koer jookseks nagu vastu seina.
Van Der Berghe apportikäsklus kõlab, agu tõmbaks keegi üle kitarrikeelte – brrrinnng! Tõkked. Mitte ÜHTEGI viga, mitte millimeetritki viltust asendit. Edasi! Lama! - Fantastiline! Rahvas möirgab. Ta tegi seda jälle! Me nägime seda! Emotsioon, mida tribüünitäis rahvast tol varahommikul kogeb, ei lähe ilmselt kellelgi eluaeg meelest. On üks neid momente, mis teevad ka sellest osasaajad uhkeks, rääkimata elamuse pakkujast endast – maailmameistrist.

Lõputseremoonia

hilineb Prantsuse tava kohaselt kõva pool tundi, kuid on see – eest ülimalt suurejooneline.
Võistlejate lõpudefilee, taevasse lennutatud hiigelsuur õhupall, rahvatantsijad.
Päev on päikeseline ja palav – vaesed koerad peavad mitu tundi staadionil praadima! Korraldajate ja VIPide pikki ülevoolavaid kõnesid jagub tõtt – öelda tüdimuseni:)
„Asja juurde” ehk autasustamiseni jõutakse lõpuks siiski. Loodetavasti on maailmameistril ja teise – kolmanda koha omanikel kodudes piisavalt ruumi - jagatavad karikad on hiigelsuured ning neid on palju.

Võiks arvata, et neljanda võistluspäeva lõpuks on igasugusest koeraspordist mõneks ajaks kõrini. Vale puha. Vähemalt minu puhul. Mul jäi „üledoos” saamata. Oli siis küsimus selles, et tegemist oli minu esimeste ja seetõttu eriti eredate MMi muljetega – igatahes tundsin, et tahan VEEL! Veel sedasama õhkkonda, mida neli päeva olin endasse ahminud. Veel seda vaimustust, mida kogesin perfektseid sooritusi jälgides. Veel seda ühtekuuluvustunnet, mis tekkis, kui sattusin rääkima võhivõõraste inimesega mistahes maailma otsast ja adusin, et oleme 100% samal lainel.

Isegi nädalaid pärast kojujõudmist tundub aasta, mis lahutab oktoobrit Haguenaus oktoobrist Randers’is, üksnes vahemänguna, mis tuleb kiiresti maha mängida (no ja muidugi ka koera treenida).
Eriti tugev oli see tunne aga hetkel, mil 2005.aasta MMile Haguenaus joon alla tõmmati. Hm, selliste emotsioonide nimel tasub elada!

Lõpetuseks kasutaksin juhust ja tänaksin 2005. a. WUSVi MMi korralduskomiteed ülimalt külalislahke ja hoolitseva vastuvõtu eest Haguenaus!

Epp Maltis