Estrellest Dakota mõtteid

Ilus!

Saksa lambakoer on kahtlemata nii vapper kui ka ilus. Kuigi inimestel on veidrad kombed ja vajadus selle fakti pidevaks tõestamiseks. Ma ei karda mitte ühelegi teisele koerale ütelda, mida ma temast arvan. Sõltumata tema soost, vanusest või suurusest. Minu meelest on see väga vapper. Samuti olen ma juba aastaid hoidnud meie aiast eemale ühe mehe, kes ikka ja jälle uuesti üritab, kuid väravast sisse pole siiani julgenud tulla. Kuni see minu teha on, siis ei tule ka!

Aga sedasorti vaprus ei tekita mu perenaises just vaimustust. Tema viib mind platsile, kus me mulle juba tuttava mehega teeme tuttavaid harjutusi, mis on muidugi üsna tore, kuid millel pole vaprusega minu meelest midagi pistmist. See on ju ainult mäng ja pealegi väga kindlate reeglitega ja ma TEAN, et mina võidan:) Aga muidugi mängin ma oma perenaise suureks rõõmuks kaasa. Vahel on isegi päris põnev, kui midagi reeglitest välja läheb.

Ja ilu…Kas on midagi ilusamat, kui koer, kes on tardunud metsa poolt tulevat looma lõhna kindlaks tegema? Iga lihas pingul ja kogu tähelepanu kontsentreeritud oma meelte teravaks tegemisele? Või siis see uhke ja üllas vaatepilt, kui olen puu või kännu maast kätte saanud ja nüüd oma saagiga vabalt mööda teed traavin?

Kas saab üldse näitusel iialgi sama ilus olla? See händleri käes seismine ja mööda ringi jooksmine on eelkirjeldatu hale vari. Eks sa katsu teha nägu, et on huvitav, kui vaateulatuses pole mitte oravapoegagi. Aga muidugi olen ma tubli koer ja teen oma perenaise rõõmuks ka seda, sest ma saan aru, et kohtunik ei tule meie kõigiga ükshaaval metsa. Ja ikka ju tahab omanik veel kellegi (kohtuniku) kinnitust kuulda sellele ammu teada tõele, et isiklik saksa lambakoer on nii vapper kui ka ilus.

Vapper!

Dakota mõtted pani kirja perenaine Mare Adermann
Veel Dakota mõtteid elust ja armastusest:) Loe siit