Artikkel, mis käsitleb koerte instinkte nö. populaarteaduslikult ja sobib algajale koeraomanikule.

Koera käitumist mõjutavad teatud põhiinstinktid, mida pead teadma, kui tahad oma koerast aru saada.

Foto: Aive Sarjas

Mõned neist instinktidest on õpitud kaasaegsete lemmikute poolt nende kaitstud elu jooksul. Tegelikult tundub, et koer kui loomaliik on oma evolutsiooni jooksul läbi teinud olulise perioodi. Kunagi varem ajaloos ei ole nii paljusid tõuge aretatud just nimelt lemmikuteks, mitte kasutuseesmärgil.

Kõikidele elusolenditele on ühine ellujäämise instinkt. Ükski omandatud käitumisjoon ei ole piisavalt tugev, et selle võimsa instinkti üle täielikult domineerida. Koos selle instinktiga käib suguinstinkt ehk paaritumisinstinkt. See on tavaliselt väga tugev, kuigi erineb sõltuvalt tervisest, hormonaalsest tasakaalust, võimalusest, harvemal juhul psühholoogilistest takistustest.

Vajadus seltskonna järele on instinkt, mis on ühine nii koertele kui inimestele. Mitmetel koerte käitumishäiretel ei ole muud põhjust, kui neile inimese poolt peale sunnitud „vangistus üksikkongis”. Uuringud on näidanud, et kriitiline aeg, mil kutsikal kujuneb esmane kiindumus inimesse, on ajavahemik 3 ja 10 elunädala vahel. Kui temasse sel ajal „vajutatakse” piisavalt nauditav inimsuhte jälg, jääb ta inimestesse kiindunuks. Kuid kui ta suletakse aedikusse, kus ta on üksi või kaaslaseks vaid teised koerad (kui ta jäetakse ilma inimkontaktist), eelistab ta edaspidi igavesti loomset kontakti inimese omale.

Nagu inimolendid, on ka koerad vastuvõtlikud märatsevate masside hingeelule:) Siinkohal on täpsem mõiste karjainstinkt. Pahatihti toob see instinkt välja halvima külje koerte iseloomus. Selle psühholoogilise fenomeni ilmnemiseks ei pruugi vaja minna rohkem kui vaid kahte koera. Enamik koeri tahab oma omanikele meele järele olla. Kuid, kui nad kord koerakarja liikmeks on saanud, löövad nende iidsed instinktid välja ja omanik unustatakse. Seetõttu on äärmiselt oluline mitte kunagi lasta oma koeral vabalt joosta seal, kus ta võib sattuda „halba” seltskonda.

Koerad on alati säilitanud oma instinktiivse vajaduse omada karjajuhti. Seda rolli täidame oma lemmiku elus meie, inimesed. Koerad, kellel see instinkt on tugevaim, on hästi treenitavad. Need on koerad, kes järgnevad omanikule, kui nad on kutsikad, kes ei taha kunagi sinu kõrvalt lahkuda ka täiskasvanuna, kes kuulavad sind, õpivad su näoilmeid tundma ja naudivad kontakti sinuga. Nad otsivad oma karjajuhi heakskiitu ja teevad tasuta seda, mida teised koerad teevad altkäemaksu (maius, mänguasi) eest.

Enamik omanikke pakuvad koerale kaitset, toitu ja varjualust, nagu seda teevad karjajuhid vabas looduses. Kuid omanik peab üles näitama ka juhivõimeid, kehtestama distsipliini ja säilitama koera lugupidamise enda vastu ning omama autoriteeti. Psühholoogiline üleolek on palju olulisem kui füüsiline suurus või tugevus. Veelgi enam, kaasaegse koera sõltuvus tema omanikust on nii emotsionaalne kui füüsiline. Sinu koer armastab ja austab sind rohkem, kui vastad tema ettekujutusele juhist. Ole usaldusväärne ja järjekindel, et ta saaks sind usaldada.

Koera õiglusmeele solvamise vältimiseks pead olema arukas ja õiglane. Kuid ennekõike ei tohi mõelda, et koer austab sind, kui lased koeral saada alati tema tahtmist. Oma metsiku loomu tõttu otsivad koerad instinktiivselt juhti, aktsepteerivad juhipositsiooni ja ranget ühiskondlikku käitumismalli. Tegelikult on distsipliin ja kuulekus nende jaoks ilmselt loomulikumad kui inimesepoolne järeleandmine ja liigne hellitamine, mis on neile osaks saanud lemmikutena kaasajal.

Territoriaalsel instinktil on sügav mõju koera käitumisele - samamoodi nagu meile. See on seotud ellujäämisinstinktiga ja on seetõttu äärmiselt võimas ja eluliselt oluline koera eksisteerimiseks. Juba 2 või 3 nädala vanuses väljendavad kutsikad oma territoriaalset tunnetust, vallutades teatud nurga pesas, või siis voodi, padja või tooli kui nende isikliku valduse. Kutsika kasvades suureneb ka nende territoorium; kuni täiskasvanuks saamiseni, mil nad kannavad oma territoriaalse instinkti üle oma peremehe kodule ja karjainstinkti inimperekonnale.

Koerad austavad inimeste poolt loodud barjääre nagu aiad, seinad ja väravad, kuid seejuures kehtestavad nad omaenda „piirimärgid”, mida nad märgistavad uriiniga ja kontrollivad regulaarselt. Kodustatud koerad austavad oma naaberkoera territooriumi, nii nagu nad on armukadedad enda territooriumi suhtes. Väga harva peavad koerad territoriaalset sõda. Loomamaailmas on sissetungija alati psühholoogiliselt alamal tasemel selle indiviidi suhtes, kes asub oma koduterritooriumil. Sellistel juhtudel võib ka tilluke terjer suure dogi minema ajada.

Üldiselt on koerad kõige agressiivsemad omaenda territooriumil ja kõige allaandlikumad teise koera territooriumil, kõige sotsiaalsemad aga neutraalsel pinnal. Vana perekoer saab kergemini sõbraks uue kutsikaga, kui neid enne uustulnuka kojutoomist tutvustatakse neutraalsel pinnal. Territoriaalne instinkt erineb selle intensiivsuse ja kvaliteedi poolest sõltuvalt tõust ja indiviidist. Territoriaalne instinkt on olemas ka inimestel. Nii kummaline kui see ka ei näi, taluvad nii inimesed kui koerad süütute väikelaste, ohutute alamate ja ahvatlevate vastassoo esindajate sissetungi:)

Ja lõpuks on koertes olemas instinktiivne lojaalsus, mis on palju tugevam, kui meie endi, inimeste oma. Kui koer on kedagi oma juhiks tunnistanud, on tal väga raske lülitada oma pühendumust ümber teisele inimesele. Parem toit, suuremad mugavused, lahkus ja mõistmine ei pruugi tagada edu truuduse kõigutamisel isegi vääritu omaniku puhul. Teisalt, kui te adopteerite koera, kes oma eelmises kodus on õnnelik olnud, andke talle piisavalt aega lojaalsuse ümbersuunamiseks. Siis saate endale sõbra, kes teid kunagi alt ei vea.

Internetimaterjalide põhjal refereeris Ülle Üksik